Selles peatükis kirjeldatud märgistamise erinõuded ei kehti järgmiste toodete kohta:

• toidud ja konservid, mis on valmistatud kalast, koorikloomadest, limustest või veeselgrootutest;
• kaaviar (ainult tuuralistelt saadud soolatud või soolamata mari) ja kalamarjast valmistatud kaaviariasendajad.

Kaaviari kohta on kehtestatud keskkonnaministri 27. juuli 2009. a määrus nr 38 „Kaaviari pakendite märgistamise kord ja kaaviari käitleja esitatava aruande vorm“.

Teatavate soolase vee kalaliikide kohta on kehtestatud ühised turustusnormid, mille eesmärk on parandada toodete kvaliteeti ning määratleda nende ühesugused kaubanduslikud omadused. Eestis on ühiste turustusnormidega hõlmatud liigid kilu, räim ja tursk.

Ühiste turustusnormide järgi jaotatakse kala värskuskategooriatesse (ekstra, A, B, kõlbmatu) ja suuruskategooriatesse kala massi või kalade arvu järgi kilogrammis, arvestades kalaliigi bioloogilist miinimumsuurust ning püügipiirkonda.

Ühistele turustusnormidele mittevastavat kala võib kasutada muuks otstarbeks kui otseselt inimtoiduks, näiteks kalajahu, kalaõli, lemmikloomatoidu, ravimite ja kosmeetikatoodete valmistamiseks. Nõuded ei kehti väikeste tootekoguste kohta, mida müüakse vahetult pärast püüki kalalaevalt otse tarbijatele.

ELis on kehtestatud ka turustusnormid mõnda liiki kalakonservide kohta:

• nõukogu määrus (EMÜ) nr 2136/89, 21. juuni 1989, millega sätestatakse sardiinikonservide ühised turustusnormid;
• nõukogu määrus (EMÜ) nr 1536/92, 9. juuni 1992, millega sätestatakse tuuni- ja pelamiidikonservide ühised turustusnormid.

Järgmise teabe peab esitama müügipakendil ja müügipakendisse pakendamata toidu müügikohas. Nõuded ei kehti väikeste tootekoguste kohta, mida müüakse vahetult pärast püüki kalalaevalt otse tarbijatele.

Nimetus

Esitada tuleb kalaliigi eestikeelne nimetus ja teaduslik (ladinakeelne) nimetus. Nimetused on esitatud põllumajandusministri määruse „Kalapüügi- ja vesiviljelustoodete liikide tootenimetuste loetelu“ lisas, kus on loetletud ligi 300 liigi nimetused nii ladina kui ka eesti keeles. Samuti saab nimetusi erinevates keeltes otsida Euroopa Komisjoni veebilehelt ning FAO ASFIS andmebaasist.

Tootmismeetod

Esitada tuleb selgelt välja loetav viide tootmismeetodi kohta. Viide peab sisaldama teavet selle kohta, kas kala vm veeorganism on püütud merest või mageveekogust või kasvatatud kasvanduses. Kasutatakse väljendeid „… püütud …“ või „… püütud mageveekogust …“ või „… kasvatatud …” (nt „merest püütud“, „mageveekogust püütud“, „kasvatatud kalakasvanduses“).

Kui kala vm kalandustooteid müüakse samadest liikidest, kuid erinevate tootmismeetoditega saadud seguna, märgitakse segu iga osa tootmismeetod.

Teave selle kohta, kas toode on sulatatud

Kui kalandustoode on enne müüki olnud külmutatud ja seda müüakse sulatatult, tuleb nimetusele lisada märge „sulatatud“.

Seda nõuet ei kohaldata järgmise suhtes:

• lõpptootes olevad koostisosad;
• kalandustoode, mille puhul külmutamine on tootmisprotsessis tehnoloogiliselt vajalik etapp;
• määruse (EÜ) nr 853/2004 III lisa VIII jao nõuete kohaselt parasiitide hävitamiseks külmutatud kala;
• kalandustooted, mis on sulatatud enne suitsutamist, soolamist, küpsetamist, marineerimist või kuivatamist.

Päritolu ja püügivahendi liik

Kohustuslik on näidata piirkond, kust kala jm veeorganism on püütud või kus see on kasvatatud, ning püügil kasutatud püügivahendi liik.

Merest püütud kala jm veeorganismide puhul kasutatakse püügipiirkondade tähistamisel FAO püügipiirkondi, alapiirkondi või rajoone.

Siseveest/mageveekogust (jõed, järved) püütud kala jm veeorganismide puhul peab olema märgitud päritoluriik ja veekogu, kust püütu pärineb.

Kasvandusest pärit kala jm veeorganismide puhul peab olema märgitud päritoluriik, kus vesiviljelustoode saavutas vähemalt poole oma lõplikust massist või asus vähemalt poole oma kasvatamisperioodist (karploomade puhul vähemalt kuuekuuline kasvatusetapp).

Kui kala vm kalandustooteid müüakse samadest liikidest, kuid eri piirkondadest püütud või eri riikides kasvatatud seguna, märgitakse piirkond vähemalt nimetatud segu koguseliselt kõige suurema osa kohta ning lisatakse märge, et tooted on püütud eri piirkondadest või kasvatatud eri riikides.

Püügivahendi liigid, mis tuleb märgistusel esitada, on nimetatud määruse (EL) nr 1379/2013 III lisa 1. veerus. Need on:

• noodad;
• traalpüünised;
• nakkevõrgud ja sarnades võrgud;
• haardnoodad ja tõstevõrgud;
• õnged ja jadad;
• tragid;
• lõkspüünised.

Vabatahtlikult võib kalapüügivahendi kohta teavet anda ka juhul, kui kasutatud püügivahendid ei ole selles nimekirjas esitatud.

NÄIDE: kohustuslik ja lisateave külmutatud räime pakendil [10]

Lisateave, mida võib valikuliselt esitada:

• püügikuupäev;
• kala lossimise kuupäev või teave sadama kohta, kus kala lossiti;
• üksikasjalikum teave kalapüügivahendi alaliigi kohta;
• merel püütud kala jm veeorganismide puhul teave riigi kohta, mille lipu all püügilaev sõidab;
• keskkonnateave;
• eetilist või sotsiaalset laadi teave;
• andmed tootmismeetodite ja -tavade kohta.

Lisateabe esitamisel võib kasutada ruutkoodi. Märgistusel ei ole lubatud esitada sellist teavet, mida ei ole võimalik kontrollida.

„Kalapüügi– ja vesiviljelustoodete märgistamise uutest nõuetest“ (Maaeluministeerium, 2015), vaata siit

Turukorralduse määruse (EL) nr 1308/2013 VII lisa I osa kohaselt kasutatakse alla 12 kuu vanuste veiste liha müüginimetusi alljärgnevalt:

• alla 8 kuu vanuste veiste liha müüakse nimetusega „vasikaliha“ (kategooriat tähistab täht V);
• 8–12 kuu vanuste veiste liha müüakse nimetusega „noorloomaliha“ (kategooriat tähistab täht Z).

Peale nimetuse peab esitama ka loomade tapavanuse, vastavalt „tapavanus: alla 8 kuu“ või „tapavanus: üle 8 kuu, kuid alla 12 kuu“. Erandina võib tapavanuse tähise asendada kategooria tähistega: „V kategooria“ või „Z kategooria“.

Liha päritolu käsitleva teabe peab esitama ka müügipakendisse pakendamata toidu müügikohas. Need nõuded kehtivad värske ja külmutatud veiseliha ja hakkliha kohta ega puuduta töödeldud tooteid ja veiseliha sisaldavaid tooteid (näiteks vorstid, pirukad, marineeritud liha).

Veiseliha puhul peab märgistusel kirjas olema, millistes riikides on loom sündinud, peetud, tapetud ning liha lõigatud/tükeldatud. Samuti peab olema esitatud tapamaja ja lihalõikusettevõtte tunnusnumbrid. Riik võib olla nii ELi liikmesriik kui ka ELi mittekuuluv riik.

Täpsemalt vaata peatükist „Toidu päritolu märkimine“.

Pärioluteabe peab esitama ka müügipakendisse pakendamata toidu müügikohas.

Sea-, lamba-, kitse- ja kodulinnuliha märgistusel peab kirjas olema, millistes riikides on loom/lind kasvatatud ja tapetud, samuti lihapartii identifitseerimise kood. Riik võib olla nii ELi liikmesriik kui ka ELi mittekuuluv riik.

Täpsemalt vaata peatükist „Toidu päritolu märkimine“.

Linnuliha turustusnormid hõlmavad kodukana, kalkuni, pardi, hane ja pärlkana liha. Linnuliha klassifitseeritakse lihakuse ja välimuse järgi A- või B-klassi ning turustatakse värskena, külmutatuna või kiirkülmutatuna.

Linnuliha nimetused

Linnurümpade ja rümbaosade puhul tuleb kasutada nimetusi, mis on esitatud määrus (EÜ) nr 543/2008 I lisas. Määratlused selle kohta, millised tooted nende nimetuste alla kuuluvad, on esitatud artiklis 1.

Linnuliha märgistamise erinõuded

Kodulinnuliha märgistus peab sisaldama järgmisi andmeid:

• kvaliteediklass;
• värske kodulinnuliha puhul selle koguhind ja kaaluühikuhind;
• turustusseisund (kas liha on värske, külmutatud või kiirkülmutatud) ning soovitatav säilitamistemperatuur;
• säilimisaeg sõnadega „kõlblik kuni“;
• tapamaja või lihalõikusettevõtte loa number;
• imporditud linnuliha puhul märge päritolumaa kohta.